Autoarvustus: Citroën C3. Paadunud urbanisti silmarõõm

Lisatud 20.12.2016

Allikas: Postimees
Autorid: Eero Vabamägi, Esta Tatrik

Prantslaste linnaliikur Citroën C3 on juba kõvasti kiita saanud ja pretendeerib ka Euroopa aasta auto tiitlile. Arter proovis järele, mida tal on konkurentsis ette näidata.

On reedene pärastlõuna ja saabuvast nädalavahetusest annab märku tuure koguv ummik. Olen end sisse seadnud triibulise tekstiiliga kaetud pehmemööblil, mis oleks nagu hipsteršikist sisustuspoest vehkat teinud. Päris mõnus on. Nii plehkupannud sohva kui ka seda ümbritsev väike elutuba jätavad sümpaatse mulje. Siit sõitjateruumist on pagendatud kõik, mis pole otseselt hädavajalik, aga see-eest vaatavad vastu seitsmekümnendate funki meenutavad disainielemendid.

Vahetan sõidurida ja võtan foori taha järjekorda. Näib, et mu kaaslane – väike ja iseteadliku olekuga linnaelukas Citroën C3 – tekitab kaasliiklejates huvi. Suud-silmad ammuli meid just ei vahita, aga elevust on märgata. Mu reisikaaslane on tõepoolest kõike muud kui igav ja hall. Ta on rüütanud end sinimustvalgesse, ent see pole taotluslik. Lihtsalt nii on juhtunud – valge katus, küljepeeglid ja udutulede pesad, koobaltsinine kere ning mustad detailid.

See värvivalik on vaid üks paljudest. Citroën C3 kataloogis leidub üheksa keretooni ja kolm kontrastset katusevärvi, mis teeb kokku koguni 36 kombinatsiooni. Kõige pilkupüüdvamad C3 välimuses on kahtlemata auto külgpaneelidel väljakumerduvad õhumullid või -muhud, mis kannavad nime Airbumps. Tegelikult on need spetsiaalsest materjalist vetruvad taskud, mille ülesanne on absorbeerida parklamõlke. Kõik teavad, kui nõmedad on parklamõlgid. Õhumullid ilmusid esimesena kahe aasta eest mudeli Citroën C4 Cactus külgpaneelidele.

C4 Cactus on omal kombel revolutsiooniline mudel,  ning uus C3 on tema ideoloogiline mantlipärija. Cactusega otsustas Citroën näidata okkaid autotööstuse üldisele võidurelvastumisele ja teha vastukaaluks midagi lihtsat – nii tehnilises kui ka kasutajasõbralikkuse mõttes. Eesmärk oli teha auto taas lihtsaks ja odavaks. Cactuselt laasiti maha keerulised funktsioonid, millest paljusid peaaegu kunagi ei kasutata. Juhi käsutusse jäi ainult 11 nuppu, rangele kaalukaotusele allutatud autos ei saanud tagumisi aknaid enam alla kerida ei mootori ega vända abil (need ju lisavad kaalule mitu head kilogrammi), vaid õhutuspilu avamiseks oli klamber.

Uue «sitika» C3 puhul on mõnedest Cactuse liialdustest loobutud (tagaaknad näiteks avanevad normaalselt), kuid mõned vahvad detailid on jäänud. Esiuksel on seespool käepideme asemel tekstiilist rihm, nagu neid võib leida mõnest ekstreemdieedil superautost. Truuks on jäädud ka PSA kontserni platvormile, mida jagavad Peugeot 208, Citroën C3 ja toosama C4 Cactus. Kui C3-lt õhumuhud, kitsad pilusilmad ja värviskeemid maha koorida, siis on ta oma sõsara Peugeot 208-ga äravahetamiseni sarnane.

Sarnasusi leidub ka mootorivalikus ja jõuülekandes. «Sitika» puhul kuulub Start-stopp-süsteem standardvarustusse, käiguvahetuseks on viiekäiguline manuaalkäigukast või kuuekäiguline automaatkast. Kõik C3-le pakutavad bensiinimootorid on erinevas võimsusastmes (68, 82 ja 110 hj) versioonid 1,2-liitrisest kolmesilindrilisest. See mitmelt poolt kiitust kogunud kolmepütine jõuallikas teeb vahvat põrinat, passib C3-le hästi ning ei maksa peljata, et see sobib peaasjalikult vaid linnasõiduks. Jõuallikas on pädev ka maanteel ning teeb teist muu hulgas viisakama juhi, sest äkilisteks möödasööstudeks napib tal rammu. 1,6-liitrine diiselmootor arendab 100 hj ning varasemad kogemused sama tüüpi jõuallikatega lubavad eeldada, et nende reaalne janu ei ületa metsikult tehase lubatut.

C3 üks voorusi on ka tema hind, mis algab 10 500 eurost. Hinnaklass on küll soodne ja insenertehnilisest virvarrist on loobutud, kuid sellest hoolimata on C3 roolitunnetus meeldivalt tummine ning lihtne vedrustus tuleb oma ülesannetega toime. Sõitjateruum on taotluslikult lihtsa auto kohta vaikne, ainult maanteekiirusel koguneb küljepeeglite ümber tuulemüra. Miinuseks on tundetu siduripedaal, kuid seda tõbe saab ravida kuuekäigulise automaatkastiga. Samas on käsikasti käigud nii-öelda pikad ja linnas läheb harva neljandat vaja.

Aga igal pool võib vaja minna lisavidinat nimega ConnectedCam. Tahavaatepeegli külge kinnitatud HD-kaamera salvestab kõike, mis jääb 120 kraadi ulatuses auto ette. Fotosid ja kuni 20-sekundisi videoklippe saab muidugi sotsiaalmeedias jagada, kuid asjal ei puudu ka praktiline pool. Kaamera on varustatud GPSiga ja aktiveerub liiklusõnnetuse korral automaatselt, suutes iseseisvalt talletada õnnetusele eelnenud 30 ja järgnenud 60 sekundit. Nii et kui keegi teie ees midagi rumalat korraldab, on tõendusmaterjal võtta.

Juhiabisüsteemidest on standardvarustuses sõidureast väljumise hoiatus, liiklusmärgituvastus ja automaatselt lülituvad tuled, lisavarustusest saab soetada tagurduskaamera, võtmeta käivituse, pimenurga hoiatuse ja üht-teist veel – kokkuvõttes on valik superminide klassis väga korralik.

Autoga saab tutvuda siin!